Esiteks mõistame RS232 ja USB põhiomadusi. RS232 on traditsiooniline jadasidestandard, mis on eksisteerinud aastakümneid. Tavaliselt kasutatakse seda arvutite ja välisseadmete, näiteks modemite, printerite ja jadahiirte ühendamiseks. RS232 kasutab andmeedastust jada, mis tähendab andmete edastamist bittide kaupa. Teisest küljest on USB (Universal Serial Bus) kaasaegsem sidestandard, mille eesmärk on pakkuda suuremat kiirust ja laiemat seadmete ühilduvust. USB toetab mitme andmebiti samaaegset edastamist, nii et ühe edastusega saab saata mitu baiti andmeid.
Kiiruse osas on USB tavaliselt kiirem kui RS232. USB-l on mitu versiooni, millest igaüks pakub erinevat maksimaalset edastuskiirust. USB 2.0 võib ulatuda kuni 480 Mbps-ni, samas kui USB 3.0 ja USB 3.1 on kiiremad, saavutades vastavalt 5 Gbps ja 10 Gbps. Seevastu RS232 edastuskiirus on tavaliselt madalam, tavaliselt umbes 115,2 Kbps. Seetõttu on puhtalt edastuskiiruselt USB tavaliselt kiirem.
Nende toimivuse igakülgseks hindamiseks tuleb aga arvesse võtta muid tegureid. Esiteks on RS232 tavaliselt sobivam kaugsideks, USB-l on aga suhteliselt lühike edastuskaugus. See muudab RS232 praktilisemaks teatud konkreetsetes stsenaariumides, näiteks olukordades, kus on vaja seadmete vahelist kaugsidet.
Teiseks on RS232 asünkroonne sideprotokoll, samas kui USB toetab nii sünkroonset kui ka asünkroonset sidet. Asünkroonne side tähendab, et andmeid saadetakse ebaregulaarsete intervallidega, sünkroonne side aga saadab andmeid sünkroonselt vastavalt kellasignaalidele. Teatud erirakendustes võib asünkroonne side olla sobivam ja RS232-l on selles osas eelised.
Lisaks on USB-d tavaliselt lihtsam kasutada ja konfigureerida. Seadmete ühendamisel ja lahtiühendamisel tuvastab ja konfigureerib süsteem USB-seadmed automaatselt, samas kui RS232 nõuab tavaliselt käsitsi seadistamist. See muudab USB kasutajasõbralikumaks ning ühendab ja taasesitab.
